Julianus Inkasso eksitab lisaks võlgnikele ka meediat

Kummaline oli lugeda mitmeid Julianus Grupi juhi Üllar Maapalu antud kommentaare Äripäeva inkassofirmade tegevusest rääkivas artiklis, kirjutab HUGO.legali peajurist Erki Pisuke.

ETV saade „Suud puhtaks“ ja Äripäeva esmaspäevane artikkel „Hirmu äri: võlgnikud annavad inkassodele rohkem, kui peaks“ tõi taas laiema avalikkuse ette inkassoturuga seonduva probleemistiku, mille juured ulatuvad inkassoäri algusaegadesse.

Inkassoturgu on nimetatud nii Metsikuks Lääneks kui ka pimedaks toaks. Seda loomulikult põhjusel, et inkassofirmad unustavad võlgade sissenõudmisel sageli nii seadusega sätestatud nõuded, arvuka kohtupraktika võlgnevuse küsimustes kui ka elementaarsed käitumisreeglid.

Kui ka meedia inkassofirmadelt nende tegevuse kohta aru pärib, siis püütakse oma vastustega objektiivseid probleeme pisendada ning jätta muljet, justkui oleks võlgade sissenõudmisega kõik hästi, kuna võlgnik on ise alati oma hädades süüdi.

Fakt on see, et praegune riikliku järelevalveta toimetav inkassoturg ei ole huvitatud vägagi kasumliku ärimudeli status quo muutmisest.

Finantsinspektsioon analüüsis 2019. aastal inkassoturgu ning leidis, et enamik krediidiandjaid loovutab oma tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded tasu eest inkassoettevõttele. Täpselt sama trend valitseb pankade praktikas, kes müüsid näiteks 2018. aastal inkassole enamasti eraisikulaenudest tulenevaid nõudeid 75,6 miljoni euro ulatuses. Sellest järeldub, et inkassofirmadel on Eesti krediidituru toimimise üle väga suur mõju.

Ometigi kaob nõude edasise menetluskäigu üle igasugune kontroll hetkest, kui võlg on inkassofirmale loovutatud. Sealt edasi ei huvita ühtegi järelevalveasutust enam see, kas nõuet menetleva inkassofirma tegevuspraktika ja protsessid on vastavuses seadustega.

Lugematu hulk vaidlustatud nõudeid

HUGO.legal osutab juba peaaegu neli aastat riigi toel õigusabi ning selle aja vältel oleme analüüsinud ning edukalt vaidlustanud lugematul hulgal inkassofirmade nõudeid. Võlaõiguse valdkonda jäävaid kaasuseid on meil olnud ligi 11 000 ning võib öelda, et sellesse valdkonda enamasti jäävadki laenulepingute ja inkassofirmadega seotud vaidlused. Inkassoga seotud probleemide laia leviku tõttu on HUGO.legali meeskond isegi ehitanud õigusroboti esimese sammu tegemiseks inkassode alusetutele nõuetele vastuvaidlemisel. Inkassoabi robotit on kasutanud julgelt üle 1000 inimese ning ainuüksi õigusroboti vaidlustatud nõuete hulk on juba üle poole miljoni euro.

Õigusnõustajatena näeme selgelt seda, milleni viib olukord, kus seadus küll kohustab, aga kus vastav riiklik kontroll ning sanktsioon puuduvad. Inkassofirma käes on faktiline kontroll isiku maine ja seetõttu ka paljude edasise elu finantsvalikute kättesaadavuse üle. Isiku krediidireitingu rikkumiseks piisab ainult aegunud nõude maksehäiresse lisamisest. Seda näiteks olukorras, kus isik keeldub 10 aastat vana 50 euro suuruse nõude eest 2000 eurot maksmast. Oleme situatsioonis, kus tugevamal positsioonil oleva inkassofirma tegevusega ei käi kaasas proportsionaalset vastutust.

Loomulikult ei eksi vanarahvas, kui ütleb, et võlg on võõra oma. Sama selge on õiguse üks fundamentaalne põhimõte pacta sunt servanda, mille järgi kokkulepped on täitmiseks kohustuslikud. Sama mõõdupuuga peaks lähenema ka inkassofirmade tegevusele, kuna sama taunitav nagu on võlgu olemine, peaks olema ka võlgniku õigusteadmatuse ärakasutamine sisuliselt liigkasuvõtmise eesmärgil.

Vaatlemegi näiteks HUGO.legali abivajajate hulgas ette tulnud probleeme, mis viitavad inkassoturul juurdunud ebaseaduslikele mustritele. Kahjuks ei saa kuidagi öelda, et tegu oleks üksikjuhtumitega. Olgu öeldud, et iga kirjeldatud probleemi kohta on meil hulgaliselt konkreetseid näiteid reaalsetest kaasustest.

Praktikas on väga sagedane tõendamata nõuete esitamine, kõrvalnõuete mitmekordne ülepaisutamine ning ebamõistlike sissenõudmisekulude esitamine. Kummaline oli lugeda Julianus Grupi juhi Üllar Maapalu kommentaari, justkui 0,5% päevase viivisemäära juures oleks tegu absurdse nõudega. Mitte seetõttu, et 0,5% (182,50% aastas) viivisemäär poleks absurdne, vaid seetõttu, et ka Julianus Inkasso võlateatised sisaldavad meie praktikas samuti sageli sama absurdset viivisenõuet. Alles eelmisel nädalal avalikustasime Julianus Inkasso võlateatise, milles 218,90 euro suuruse põhivõla kohta nõuti 2714,30 eurot viiviseid.

See pole kahjuks ainus ebatäpsus Julianus Inkasso juhi kommentaaris. Nimelt viitab Maapalu ka sellele, et inkasso arvestab viivist siiski maksmata summa pealt, mitte kogusummalt, kuhu on sisse arvestatud ka intress ja viivised. Jällegi saab praktikast tuua Julianus Inkasso enda võlateatise, kus isikule, kes sai laenu ca 1600 eurot, saadetakse Julianuselt võlateade, mille järgi on isikul tasumata ca 4200eurone põhivõlgnevus. Lisaks põhivõlgnevuse ligi kolmekordsele paisutamisele hakatakse sellelt edasi arvestama kõrvalnõudeid. Selline tegevus on ühemõtteliselt vale ja seadusega vastuolus.

Maksegraafikute probeem

Teine suur teema on maksegraafikute sõlmimine inkassofirmadega. Kuigi maksegraafikute pakkumist kasutatakse tihti ära selleks, et võlgnik tunnistaks aegunud võlanõuet, siis on asjal ka põhimõttelisem õiguslik aspekt. Nimelt kui inkassofirma summeerib maksegraafikusse lisaks algsele põhivõlale ka intressid ja viivised, nimetades seda uueks põhivõlaks, ning hakkab uuelt põhisummalt edasi arvestama ka intressi, siis kas siinkohal võiks tegemist olla täiesti eraldiseisva tarbijakrediidilepingu sõlmimisega. Kuna tarbijakrediidilepingute sõlmimiseks peab olema finantsinspektsiooni tegevusluba, siis selle jaatamise korral tuleks inkassofirmade säärane tegevus üldsegi lugeda tegevusloata tegevuseks karistusseadustiku tähenduses. Kindlasti vajaks vastav aspekt täiendavat analüüsi.

Absurdseks tuleb pidada ka Maapalu väidet, mille järgi inkassofirma poolt dokumentide esitamata jätmine on osa optimaalsest käitumisest ning võib eeldada, et inimesel on oma ülevaade võlgnevusest olemas. Kui nõue on tõendamata, pole võimalik veenduda ka selle korrektsuses ja loovutamise kehtivuses. On ette tulnud olukordi, kus inkassofirma polegi tegelikult nõude omanikuks saanud, mistõttu võivad sama võlga hakata sisse nõudma nii tegelik võlausaldaja kui ka inkassofirma. Nõude tõendamine on vajalik just ka seetõttu, et inkassofirmal oleks mingigi kontroll esitatavate nõuete kohta. Elementaarse kontrolli puudumiseks tuleb pidada ka näiteks tegevust, kus täiesti asjasse mittepuutuva isiku telefonile saadetakse teateid kolmandate isikute võlgnevuse kohta või tehakse kõnesid tööandjatele. Teisisõnu on inkassofirmade tegevuses ka tõsiseid andmekaitsealaseid puudujääke.

Finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler ütles hiljuti ühes intervjuus, et inkasso on laenuturuga võrreldes veel suhteliselt pime tuba ning on õige aeg pöörata pilgud inkassoturu reguleerimise mõistlikkuse hindamise poole. See tuba on tõesti pime ning vajab juba väga pikka aega riikliku sekkumise näol mingitki valgust. Krediiditurg on lõppude lõpuks üks tervik ning muidu niivõrd ülereguleeritud valdkonnas on inkassoturu Metsiku Lääne lubamine põhjendamatu. Eriti kirjeldatud probleemide kontekstis, mis puudutab Eestis tuhandete inimeste igapäevaelu.