Mure elatisega? Saa teada, mis on 5 ekslikku arvamust elatisest

Elatise nõudmisega seotud küsimused on püsivalt aktuaalsed ja erinevad perefoorumid selleteemalistest murekirjadest pungil. 2018. aasta märtsi seisuga oli Eestis 9220 elatise võlgnikku ning kohtutäiturite poolt sissenõudmisel elatiste kogusumma veidi üle 60 miljoni euro. Möödunud aastal sai palju kajastust justiitsministeeriumi plaan elatise määramise korda muuta ning luua arvutamise lihtsustamiseks n-ö elatiskalkulaator. Alles hiljuti teatas MTÜ lasterikkad isad, et astub advokaatide abiga avalikult elatisvõlglaste vastu välja.

Pidevast kajastamisest hoolimata ringleb elatise teemal erinevates foorumites ja rahvapärimuses hulk müüte ning eksiarvamusi, mis kipuvad oma elu elama ja halvemal juhul hoiavad inimesi oma õigusi nõudmast. Kas elatist võib maksta ka mänguasjades, kas lapse toidukulud tuleb kohtu jaoks grammipealt välja arvestada ning kas elatist saab kokku leppida vaid kohtus? Neile ja teistele küsimustele vastab uus tehisintellektil baseeruv õigusabiplatvorm HUGO.legal.

Järgnevalt toome välja viis eksiarvamust elatise kohta, mille puhul praktika pole sugugi nii must-valge või on suisa vastupidine.

1. Eksiarvamus – elatist peab kindlasti nõudma kohtus

Ei.  Reeglina võiks elatist esimese asjana küsida otse teise vanema käest, sest alati on parim variant omavahel kokkuleppele saada. (P.S. Kohtulik elatise nõudmine võib teatud eranditel olla igal juhul vajalik – näiteks toimetulekutoetuse taotlemisel on eeltingimuseks elatise väljanõudmine.) Elatise küsimine ja kokkuleppimine ei pea toimuma kohtus ning pigem võiks kohus olla viimane abinõu.

Selleks arvutage lapse kasvatamiseks kuluv summa välja (sh proportsionaalne osa eluasemekuludest) ning püüdke teise vanemaga kokkuleppele jõuda nende kulude jagamiseks. Selline kokkulepe oleks hea fikseerida notariaalselt, sest kui teine vanem kokkulepet ei täida, saab notariaalse leppega otse kohtutäituri poole pöörduda.

Kui teine vanem elatisega siiski vabatahtlikult nõus ei ole, tasub tema poole pöörduda ka e-kirja või SMS-iga. Elatist saab nõuda üks aasta tagasiulatuvalt ning selleks peab last kasvataval vanemal olema vajadusel ette näidata tõendid, et teiselt vanemalt on elatist küsitud. Hagiavalduse koostamiseks on olemas lihtsaid abivahendeid – näiteks vastab tehisintellekt HUGO lihtsamatele küsimustele ise või suunab keerulisemad küsimused sobiva inimjuristi kätte.

2. Eksiarvamus – mõlemad vanemad peavad lapsele kulutama ühepalju

Ehkki eelduslikult peavad vanemad last üleval pidama võrdselt, on tegemist vaid esmase eeldusega, mida kohus tegelikest asjaoludest lähtuvalt vaagima hakkab. Eeldus kehtib juhul, kui vanemate sissetulekud ja varaline seisund on võrdsed. Kui vanemate varaline olukord on märkimisväärselt erinev, peavad vanemad panustama proportsionaalselt. Sealjuures võib kohus arvestada näiteks seda, kui vanema sissetulekud või vara on väiksemad seetõttu, et ta lapsega aastaid kodus oli.

Kujutage nüüd ette, et kahte last kasvatava vanema sissetulek on väiksem, kui miinimumpalk, aga lahus elava vanema sissetulek kahekordne keskmine. Kahe lapse pealt nõutav miinimumelatis ületaks esimese vanema sissetuleku, seega rangelt võrdsust taga ajades peaks lahus elava vanema kohustust isegi alla miinimumi vähendama. On ilmselge, et selline lahendus oleks põhjendamatult ebaõiglane ning lapsi kahjustav.

3. Eksiarvamus – kui elatist mitte nõuda, ei pea laps hiljem lahus elanud vanemat üleval pidama (näiteks hooldekodu arveid maksma)

Tegelikult on vastupidi – kui vanem kohtust elatist nõudnud ei ole, eeldatakse, et teine vanem on elatist maksnud vabatahtlikult. Kui elatis on välja nõutud, aga vanem seda ei tasu, fikseerib kaasnev asjaajamine tuleviku tarbeks selle, et vanem ei ole oma kohustusi lapse ees täitnud. Seega tasub elatis välja nõuda ka juhul, kui sealt ei ole lootust midagi saada – vähemalt vabastab see lapse hiljem täiendavast ebaõiglusest ning meelehärmist.

4. Eksiarvamus – elatist nõudev vanem peab igal juhul esiteks tõestama, et raha lapse peale (ära) kulub

Võib üsna kindlalt öelda, et lapsed ei kasva õhust ja armastusest ning teatud kulude olemasolu saab lapse kasvatamisest lihtsalt eeldada. Seetõttu ei pea miinimumelatise nõudmisel lapsele tehtavaid kulutusi tõestama. Kui nõuda miinimumist suuremat elatist, peab lapsele tehtavate kulutuste kohta esitama tõendid.

Ka sel juhul lähtutakse tervest mõistusest ning näiteks toidu, riiete jmt kulude kindlaksmääramisel ei ole vaja lapse portsu eraldi üle kaaluda või muu täppisteaduseni laskuda. Riigikohus on ühes lahendis vanemaid isegi manitsenud, et laste hambapasta igakuise kulu täpse arvutamise asemel võiksid nad parem omavahel kokkuleppele jõuda ja esindajatele makstava tasu hoopis laste peale kulutada.

5. Eksiarvamus – elatise maksmise asemel võib lapsele ise asju osta

Jah, elatist võib teatud tingimustel asjades maksta. See ei tähenda aga sugugi näiteks seda, et lahus elav vanem ostab lapsele kord kuus mõne kalli moemänguasja ning saab surematu Maailma Ägedaima Vanema au ja kuulsuse veel pealekauba. Reeglina makstakse elatist rahas ning vaid kokkuleppel asjades – ja ka sel juhul kokku lepitud asjades. Kui lapsel on tegelikult süüa või trenniriideid vaja, tuleb need tagada ennekõike.

(PS. Eelneva kokkuleppe põhimõte kehtib ka näiteks juhul, kui lahus elav vanem kannab elatise lapse kontole. Lapse kontole kantud summasid saab lugeda elatiseks vaid juhul, kui vanemad on omavahel eelnevalt kokku leppinud, et elatist just sinna kontole makstakse.)

Vajad abi elatisega seotud küsimustes?

Kui käesolev artikkel kõigile Su küsimustele vastust ei andnud või tekitas täpsustavaid küsimusi, siis HUGOga saad esitada tasuta küsimuse juristile. Kui aga vajad põhjalikumat juristi konsultatsiooni või vajad abi elatisnõudega seotud nõuete või dokumentide koostamisel, saad HUGOga kiirelt ja mugavalt broneerida juristi nõustamise.