august 27, 2020

Lastel jääb elatis vanemate kummaliste põhjuste tõttu saamata

Kahjuks ei kesta kõik kooselud igavesti ja kui kooselust on sündinud laps, siis lahutuse korral kannatab kõige rohkem tema. Rahaline olukord muutub keeruliseks. Kuidas saada kätte alimente? Mida teha, kui teine pool keeldub seda maksmast?

Õigusabiplatvormi HUGO.legal jurist Angela Jürgenson aitab leida vastuseid elatisega seotud küsimustele. Ta on tööalaselt tegelenud kõikvõimalikuga, mis puutumuses õigusega — Harju Maakohtu registri- ja kinnistusosakondades kitsamas valdkonnas (ettevõtted, ühingud, asjaõigus), RIK-is, Rahandusministeeriumis ja Kaitseministeeriumis laiemalt — nõustamisega, lepingutega, õiguslike vaidlustega, kohtus esindamisega, riigihangetega, õigusloomega. HUGO juristina nõustab füüsilistest isikutest kliente juba kolmas aasta. Tal on õigusalast staaži 21 aastat ja eeskätt tegeleb ta täna perekonnaõigusega seotud küsimustega.

Milline on alimentide määramise praktika praegu? Kas pered saavad omavahel kokuleppele?

Alimentideks nimetatakse ülalpidamisraha või elatist. Tahaks uskuda, et valdav osa inimestest saab omavahel hakkama, sest vanemad saavad ikkagi aru, et laste jaoks on raha vaja.

Võtame näiteks praeguse miinimumpalga — 584 eurot neto — elatis moodustab sellest poole, see on miinimumelatis juhul, kui teine pool ei kuluta lapse eest hoolitsemiseks sentigi, ei ela lapsega koos, ei pea teda vahetult üleval. Sellisel juhul on täiesti õigustatud küsida 292 eurot.

Juristi juurde jõuavad need juhtumid, kus ei taheta maksta, teine vanem on kadunud või pole võimalik raha saada, või on välismaale läinud. On ka võimalus, et varjatakse oma sissetulekuid, öeldes, et polegi raha. Kui vanemad saavad omavahel kokkuleppele, siis juristi juurde ei jõuta.

Tervikliku pildi saamiseks oleks huvitav teada, kui paljud maksavad korralikult elatist, juristi pilt on moonutatud, sest tema juurde jõuavad ainult n-ö halvad juhtumid. Tahaks loota, et see vaidluste hulk on ikka väike.

Mis on need põhjused, miks üks vanem ei taha maksta elatist?

Kes see ikka tahab oma rahast loobuda. Inimene on loomu poolest ahne ja kui on võimalik raha endale kulutada, siis tahetakse seda ikkagi enda äranägemise järgi kasutada. Võib olla väga erinev, kuidas vanemad lapsi kasvatavad. Kas laps on 100% ühe vanema kasvatada või on ta osa ajast ka teise vanema juures. Mingites olukordades võib olla loogiline kulude jaotamine.

Esimene põhjus, miks ei taheta maksta — kontrolli puudumine, mida selle rahaga tegema hakatakse. Mõned isad arvavad ema kohta, et ta ju käib ilusalongis ja reisil, mitte ei kuluta lapse peale. See on klassika. Vanemate vaheline võimuvõitlus.

Aga ema ei pea tõendama kulusid, kui ta nõuab sisse miinimumelatist isalt, kes ei ole lapsega soovinud kokku saada ega tema vastu huvi tundnud. Peab tõendama siis, kui nõutakse suuremat elatist kui 292 eurot, siis peavad olema ette näidata kulude kohta kviitungid ja tõendid, näiteks lapsel on mõni kallis hobi. Isal on õigus esitada vastuväide, et laps ei pea trennis käima ja see on aktsepteeritav väide, juhul kui ema on ainuisikuliselt selle otsuse teinud, kui nad juba lahus olid.

Teine põhjus — üritatakse näidata, et raha on vähe, mul on firma, aga see ei teeni, töötajaid on vähe… Raha ei ole, aga sõidetakse uhke autoga. Näidatakse, et sissetulekut ei ole, samas kontol on raha. Sellised vaidlused on kohtutesse jõudnud ja need on teinekord väga väsitavad. Last kasvataval vanemal on keeruline, kui kohtus kestab vaidlus aasta-poolteist. Kohtul on raske lahendada sellist asja, kui dokumente ei ole. Need on emotsionaalsed ja pikad kurnavad vaidlused. Sellistes olukordades on laps ja elatist mittemaksev vanem juba võõrdunud, suhtlust omavahel ei toimu, ehkki lahkumineva vanema kohustus on suhelda oma lapsega edasi. Kui vanemad on omavahel tülis, võib takistada suhtlemist ka see vanem, kelle poole laps elama jääb ja sellisel juhul ei saagi teine vanem lapse kasvatamisel osaleda.

Kolmas põhjus — on olukordi, kus lahkumineval vanemal on ka teine alaealine laps, kellega on suhted paremad ja keda on samuti vaja ülal pidada, kuid võib juhtuda, et teise lapse ema on nõus näiteks 150 eurose elatisega, sest laps käib isal külas, talle ostetakse tarbeesemeid, ta ööbib isa juures. Sellisel juhul ei ole see olukord võrreldav esimese lapsega, kellega isa ei suhtle.

See on psühholoogiaga tihedalt seotud ja katsu sa siis välja selgitada mõlema lapse õigus. See on lõputu lugu.

Kas selliseid olukordi on ka, kus üks vanem arvab, et ta saab selle 292 eurot ja alles siis hakatakse ülejäänud kulusid pooleks tegema?

Jah, selliseid olukordi on ette tulnud. Olukordi on ju nii erinevaid. Näiteks mõne ema sõbranna eksmees ei pruugigi pidada paljuks maksta rohkem kui miinimumelatis. Osad isad käivad lapsega reisimas, maksavad sünnipäevi kinni, rahalised võimalused on ju perekonniti väga erinevad. Räägin hetkel emade näite puhul, sest valdavas enamuses kasvatavad lapsi emad, aga see ei ole alati nii. Olen näinud ka isasid, kes nõuavad hoopis emadelt elatist sisse. Subjektiivselt tundub, et ka isad võtavad nüüd rohkem lapsi enda juurde. Rollid hakkavad ühtlustuma. Ei ole nii, et ainult isad elavad eraldi ja võtavad maksmise kohustuse endale.

Kas vanemad otsivad pigem kompromissi või võideldakse, et teisele ära teha?

Mina tunnen, et inimene tahab pigem võita. Vahel soovib üks osapool maksta 100-150 eurot, millest vaevalt piisab toidurahaks. Kompromiss on lihtsam kui kohtutee. Umbes pooltel juhtudel lõppeb asi kompromissiga. Kui asi läheb kohtusse, alles siis küsitakse, kas kompromiss on võimalik.

Lahkumineku etappides ähvardatakse, et kui sa teed midagi, mis mulle on vastumeelt, siis ma võtan sinult lapsed ära. Kas see on üldse võimalik?

Selline ähvardamine on tavaline ja seotud psühholoogiaga ning toimib mõjutusena, kuid see ei toimi nii, et kes tahab, see võtab lapsed endale. See on eraldi teema ja puudutab lapse hooldusõigust. Kui vanematel on ühine hooldusõigus, siis kõiki lapsega seotud asju otsustavad vanemad koos ja kui soovitakse teha sisulisi muudatusi, on vaja muudatuste põhjused kohtu ette tuua, käia lastekaitses rääkimas, milles on probleem. Tihti mõistetakse, et probleemi ei olegi. Täiesti erinevad teemad on vanemate omavaheline lahkuminek ja lapse kasvatamine. Aga need pannakse ühtekokku, kuid vale on seostada lahutust automaatselt elatisega. Tundub, nagu üks vanem nõuaks teiselt raha, aga tegelikult nõuab laps raha sellelt vanemalt, kes tema kasvatamises enam ei osale.

Kas on ka selline võimalus, et kui vanem elatist ei maksa, siis teisel vanemal on õigus algatada protsess, et laps ei peaks tulevikus elatist mittemaksvat vanemat ülal pidama?

See on pigem tuleviku teema, sest ajad, millal vanemad ise satuvad ülalpidamise ikka, on alles ees. Sellest räägitakse praegu ja ma näen ka praktikas, et hooldekodude tasud on päris kõrged ja sinna sattuvatel inimestel ei ole endal vara, siis hakatakse vaatama, kas lapsed saavad toetada. Selles olukorras saab laps abivajavale vanemale öelda, et sina ei ole mind kasvatanud ega mind toetanud ja siin on kohtumäärus, milles on näha, et see on rikkumine. Usun, et tulevikus on seda veelgi rohkem näha. Sellepärast ongi oluline kohtu kaudu elatis välja nõuda, sest kunagi ei tea, kas vanem, kes on pildilt kadunud, ei hakka aastate möödudes nõudma, et teda rahaliselt toetataks ja siis on vajalik näidata vastavat tõendit.

Ehk kui aeg-ajalt natukene raha oma suva järgi maksta, saab vanem tulevikus öelda, et ta on kõike korralikult teinud ja temalt polegi rohkem nõutud?

Jah, ta saab öelda, et katsuge öelda, et ma valetan. Hiljem on raske vastupidist tõendada, kui konkreetne dokument puudub. Sellisel juhul ongi oluline, et fikseeritaks maksmine ja mitte maksmine.

Kui paljud vanemad arvavad, et ma maksan elatise ära ja sellega on minu kohustused lapse suhtes täidetud?

Hea küsimus, aga täpselt ei tea, kui paljud vanemad nii mõtlevad. Kuid paljud inimesed saavad kindlasti rahulolutunde sellest, et nad on nii öelda oma kohustuse täitnud. Maksan ja kõik, jutul lõpp. Selles mängivad rolli uued elukaaslased, minevikuprobleemid, inimese enda mõtteviis elust, suhtluse takistamised… Seaduses on kohustus vanemal oma lapsega suhelda, aga seda ei saa nõuda mingisuguse sunnivahendiga. Paljud emad on tulnud küsima, miks seda ei ole, miks ei ole võimalik teist vanemat kohustada lapsega suhtlema… See ju võiks olla uuendus seaduses. Samas on muidugi halb sundida, kui inimene ei ole huvitatud lapsega suhtlemisest. Lapse käest tegelikult tuleks küsida ka arvamust, kas ta soovib pere juurest lahkunud vanemaga suhelda, näiteks juba 8-9 aastase käest, sest siis ta saab rohkem maailma asjadest aru ja tal on ka tekkinud juba oma huvid. Lapsega on vaja arvestada.

Kas te olete oma tööga seoses mõelnud, et seaduses võiks olla mõned muudatused, mis arvestaks rohkem lapse huvidega?

Jah, ma olen seda mõelnud ja uuest aastast tuleb seadusesse sisse olukord, kui lapsel ongi mitu elukohta, nii ema kui isa juures, seaduses sellist sõnastust varem ei olnud. Kuidas kohus hakkab seda seadust rakendama, seda näeme uuest aastast, et kuidas ikkagi sellisel puhul hakkab elatis kujunema.

Praktikas inimesed rakendavad seda juba järjest rohkem. Laps elab nädal aega ühe juures ja teine nädal teise vanema juures. Aga sellest tekivad uued vaidlused, et laps elab ju vahepeal minu juures, miks ma pean täies ulatuses sellist summat maksma.

Kui laps elab pool aega ema juures ja pool aega isa juures, mille üle siis vaieldakse?

Tavaliselt üleliigsete kulude pärast, näiteks trennid, sest küsimus jääb, et kes siis nende eest maksab. Kui aga kokkulepe on saavutatud, siis ei pea kumbki vanem elatist maksma, sest kulud on ju pooleks tehtud. Ideaalne olukord on, kui selline kokkulepe saavutatakse omavahel, ei kannata laps ja siis polegi vaja juristi juurde pöörduda.

Kas viimase aja trend on, et lahkumineku korral hakkavad vanemad jagama lapse kasvatamist võrdselt? Kui mõelda, et mis on ajas muutunud…

Seda ei saa üheselt väita, lahkuminekuga kaasnevad väga erinevad olukorrad. Kes kuhu elama jääb, millised on elamistingimused. Üks vanem kolib oma vanemate või sõprade juurde või hoopis välismaale. Lapsel peavad olema teatud tingimused täidetud — tal on oma voodi, teda oodatakse. Vahel emad kardavad ja kurdavad, et isad pakuvad paremaid tingimusi. Mõnikord on ka aga tekkinud juba uus elukaaslane, kes ei soovi üldse näha eelmisest suhtest pärit last.

Vahel soovitakse meelitada last asjadega enda poole elama ja see on õnnestunud, eriti teismeliste puhul. Sellega saab vanem manipuleerida.

Mulle meenub üks 15aastane neiu, kellel tekkis peigmees. Ema ei aktsepteerinud seda, aga isa ütles, et tule minu juurde elama. Ja vahetuski elukoht. 15aastasel on juba seksuaalne enesemääramisõigus. Emal olid küll omad argumendid, miks ta ei lubanud noormehega suhelda, aga laps otsustas elukohta vahetada ja sellega tuli kaasa elatise üle vaidlus ja selle muutmine. Tekkis pöördehetk.

Kui võtta eeskuju mõnest teisest riigist, siis mis võiks meil olla last kasvatava vanema jaoks parem lahendus?

Igas riigis on see eraldi otsuse tegemise küsimus, kogu riigi sotsiaalsüsteem toetab sellist olukorda. Meie lastetoetus on näiteks Soomega võrreldes suhteliselt väike, aga Eestiski läheb paremaks. 1. juulist jõustus uus muudatus, et kui varem pidi ema ootama täituri juures 4 kuud, et talle hakkaks laekuma 100 eurot olukorras, kus isa näiteks varjab oma sissetulekuid, siis nüüd on vaja oodata kuu aega, see on riigi panus.