Lastel jääb elatis vanemate kummaliste põhjuste tõttu saamata

Kahjuks ei kesta kõik kooselud igavesti ja kui kooselust on sündinud laps, siis lahutuse korral kannatab kõige rohkem tema. Rahaline olukord muutub keeruliseks. Kuidas saada kätte alimente? Mida teha, kui teine pool keeldub seda maksmast?

Õigusabiplatvormi HUGO.legal jurist Angela Jürgenson aitab leida vastuseid elatisega seotud küsimustele. Ta on tööalaselt tegelenud kõikvõimalikuga, mis puutumuses õigusega — Harju Maakohtu registri- ja kinnistusosakondades kitsamas valdkonnas (ettevõtted, ühingud, asjaõigus), RIK-is, Rahandusministeeriumis ja Kaitseministeeriumis laiemalt — nõustamisega, lepingutega, õiguslike vaidlustega, kohtus esindamisega, riigihangetega, õigusloomega. HUGO juristina nõustab füüsilistest isikutest kliente juba kolmas aasta. Tal on õigusalast staaži 21 aastat ja eeskätt tegeleb ta täna perekonnaõigusega seotud küsimustega.

Milline on alimentide määramise praktika praegu? Kas pered saavad omavahel kokuleppele?

Alimentideks nimetatakse ülalpidamisraha või elatist. Tahaks uskuda, et valdav osa inimestest saab omavahel hakkama, sest vanemad saavad ikkagi aru, et laste jaoks on raha vaja.

Võtame näiteks praeguse miinimumpalga — 584 eurot neto — elatis moodustab sellest poole, see on miinimumelatis juhul, kui teine pool ei kuluta lapse eest hoolitsemiseks sentigi, ei ela lapsega koos, ei pea teda vahetult üleval. Sellisel juhul on täiesti õigustatud küsida 292 eurot.

Juristi juurde jõuavad need juhtumid, kus ei taheta maksta, teine vanem on kadunud või pole võimalik raha saada, või on välismaale läinud. On ka võimalus, et varjatakse oma sissetulekuid, öeldes, et polegi raha. Kui vanemad saavad omavahel kokkuleppele, siis juristi juurde ei jõuta.

Tervikliku pildi saamiseks oleks huvitav teada, kui paljud maksavad korralikult elatist, juristi pilt on moonutatud, sest tema juurde jõuavad ainult n-ö halvad juhtumid. Tahaks loota, et see vaidluste hulk on ikka väike.

Mis on need põhjused, miks üks vanem ei taha maksta elatist?

Kes see ikka tahab oma rahast loobuda. Inimene on loomu poolest ahne ja kui on võimalik raha endale kulutada, siis tahetakse seda ikkagi enda äranägemise järgi kasutada. Võib olla väga erinev, kuidas vanemad lapsi kasvatavad. Kas laps on 100% ühe vanema kasvatada või on ta osa ajast ka teise vanema juures. Mingites olukordades võib olla loogiline kulude jaotamine.

Esimene põhjus, miks ei taheta maksta — kontrolli puudumine, mida selle rahaga tegema hakatakse. Mõned isad arvavad ema kohta, et ta ju käib ilusalongis ja reisil, mitte ei kuluta lapse peale. See on klassika. Vanemate vaheline võimuvõitlus.

Aga ema ei pea tõendama kulusid, kui ta nõuab sisse miinimumelatist isalt, kes ei ole lapsega soovinud kokku saada ega tema vastu huvi tundnud. Peab tõendama siis, kui nõutakse suuremat elatist kui 292 eurot, siis peavad olema ette näidata kulude kohta kviitungid ja tõendid, näiteks lapsel on mõni kallis hobi. Isal on õigus esitada vastuväide, et laps ei pea trennis käima ja see on aktsepteeritav väide, juhul kui ema on ainuisikuliselt selle otsuse teinud, kui nad juba lahus olid.

Teine põhjus — üritatakse näidata, et raha on vähe, mul on firma, aga see ei teeni, töötajaid on vähe… Raha ei ole, aga sõidetakse uhke autoga. Näidatakse, et sissetulekut ei ole, samas kontol on raha. Sellised vaidlused on kohtutesse jõudnud ja need on teinekord väga väsitavad. Last kasvataval vanemal on keeruline, kui kohtus kestab vaidlus aasta-poolteist. Kohtul on raske lahendada sellist asja, kui dokumente ei ole. Need on emotsionaalsed ja pikad kurnavad vaidlused. Sellistes olukordades on laps ja elatist mittemaksev vanem juba võõrdunud, suhtlust omavahel ei toimu, ehkki lahkumineva vanema kohustus on suhelda oma lapsega edasi. Kui vanemad on omavahel tülis, võib takistada suhtlemist ka see vanem, kelle poole laps elama jääb ja sellisel juhul ei saagi teine vanem lapse kasvatamisel osaleda.

Kolmas põhjus — on olukordi, kus lahkumineval vanemal on ka teine alaealine laps, kellega on suhted paremad ja keda on samuti vaja ülal pidada, kuid võib juhtuda, et teise lapse ema on nõus näiteks 150 eurose elatisega, sest laps käib isal külas, talle ostetakse tarbeesemeid, ta ööbib isa juures. Sellisel juhul ei ole see olukord võrreldav esimese lapsega, kellega isa ei suhtle.

See on psühholoogiaga tihedalt seotud ja katsu sa siis välja selgitada mõlema lapse õigus. See on lõputu lugu.

Kas selliseid olukordi on ka, kus üks vanem arvab, et ta saab selle 292 eurot ja alles siis hakatakse ülejäänud kulusid pooleks tegema?

Jah, selliseid olukordi on ette tulnud. Olukordi on ju nii erinevaid. Näiteks mõne ema sõbranna eksmees ei pruugigi pidada paljuks maksta rohkem kui miinimumelatis. Osad isad käivad lapsega reisimas, maksavad sünnipäevi kinni, rahalised võimalused on ju perekonniti väga erinevad. Räägin hetkel emade näite puhul, sest valdavas enamuses kasvatavad lapsi emad, aga see ei ole alati nii. Olen näinud ka isasid, kes nõuavad hoopis emadelt elatist sisse. Subjektiivselt tundub, et ka isad võtavad nüüd rohkem lapsi enda juurde. Rollid hakkavad ühtlustuma. Ei ole nii, et ainult isad elavad eraldi ja võtavad maksmise kohustuse endale.

Kas vanemad otsivad pigem kompromissi või võideldakse, et teisele ära teha?

Mina tunnen, et inimene tahab pigem võita. Vahel soovib üks osapool maksta 100-150 eurot, millest vaevalt piisab toidurahaks. Kompromiss on lihtsam kui kohtutee. Umbes pooltel juhtudel lõppeb asi kompromissiga. Kui asi läheb kohtusse, alles siis küsitakse, kas kompromiss on võimalik.

Lahkumineku etappides ähvardatakse, et kui sa teed midagi, mis mulle on vastumeelt, siis ma võtan sinult lapsed ära. Kas see on üldse võimalik?

Selline ähvardamine on tavaline ja seotud psühholoogiaga ning toimib mõjutus