Kompensatsioonimeetmete vaevaline tee

Riik on kehtestanud koroonaviirusega võitlemiseks karmid ettevõtluspiirangud. Samal ajal konkreetsete kompensatsioonimeetme tingimuste osas puudub seni selgus. Avalikustatud on üksnes lisaeelarve numbrid, kuid toetusele kvalifitseerumise ja nende avanemise osas on ettevõtjad endiselt pimeduses.

Eesti Pank on välja toonud, et võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eesti riik toetanud majandust vähesel määral. Lisaks sellele on varasemad üksikud meetmed paistnud silma kriisioludesse ebavajaliku karmusega. Teisisõnu, Eestile on kombeks lisada toetustingimustesse piiranguid, mida Euroopa riigiabi regulatsioon tegelikult ei nõua. Seda iseloomustavad mõned eelmise aasta turismimeetmed, millest jäi veel raha üle ajal, kus terve turismisektor on praktiliselt kokku kuivanud.

Räägitakse, et Eestil on tavaks Euroopa direktiive üle võtta maksimaalse rangusega. Nüüd siis koroonakriisi ajal keerame toetuste tingimustele veelgi vinti peale. See viib olukorrani, kus kompensatsioonipaketi maht võib esmapilgul tunduda üsna suur, kuid reaalselt see toodud ulatuses abivajajateni ei jõua. Varasemalt on suured eraldised tehtud KredExile, millele samuti tingimuste ranguse tõttu on olnud leige huvi. Vahel jääb mulje, et riik loodab endiselt mingile majandusimele, mis majanduse ise sealt välja juhib, kuhu ta on suundumas.

Oleme väike riik, mille eelis peaks olema kiire tegutsemisvõime. Viimane aasta on aga näidanud, et valitsusele tuleb pidevalt üllatusena, et piirangutega peaksid kaasas käima ka leevendusmeetmed. Kas koroonaviiruse teine laine tuli Eestile üllatusena, et valitsus räägib toetusmeetmetelt endiselt ainult üldisel tasemel ja sedagi alles tükk aega hiljem piirangute kehtestamist? Aasta pärast koroonakriisi saabumist peaksid meetmete paketid olema juba välja töötatud nõnda, et need oleks saanud välja kuulutada koos piirangutega.

Sellistes tingimustes on piirangute all kannatavatel ettevõtetel ülimalt keeruline oma tulevikku planeerida. Igasugused reservid ning käibekapital on ammu ära kulunud ning ettevõtete ringvõlgnevus pidevalt suureneb. Kui võrrelda ettevõtet organismiga, siis praegu on piirangute all kannatavate ettevõtete vere hapnikusisaldus ilmselt 80% juures. Raske seis, millest enam paljud välja ei tule.

Ettevõtete raskustega seonduvalt pingestuvad töösuhted ning lõppastmes jõuab see mõju paratamatult töötajateni ning väljendub töötuse kasvus. Miskipärast ei tekita meile veel piisavalt muret, et registreeritud töötuse määr on veebruari lõpu seisuga 8.7%, mis on üle kahe korra suurem number kui 2019 a viimases kvartalis. Pole ühtegi põhjust, miks sama trend ei peaks jätkuma ka edaspidi. Tööõiguse juristid räägivad aina karmimatest võtetest töötajatega, kuid kui ettevõtlus on piiratud ning kompensatsioonimeetmeid pole või need tulevad olulise hilinemisega, siis mida muud oodata saakski.

Samal ajal nõutakse ettevõtetelt täie rangusega maksukohustuste täitmist ning hoidku selle eest, kui mõni maksukohustus on jäänud õigeaegselt täitmata või ajatamata. Siis võite pahaaimamatult sattuda mõne toetusmeetme välistuse otsa. Isegi kui teie äri on keelatud, siis maksudeks tuleb raha ikka leida. Rõhutan veelkord, et me ei räägi ainult ettevõtluspiirangutest, vaid nii mõneski sektoris on riigi poolt kehtestatud ettevõtluskeeld.

Paratamatult tekib küsimus, kas ootame majanduses samuti seda pauku, mis on käinud tervishoius. Oleme enesekindlad, et eelmise aasta majanduslangus oli ainult 2.9% ning küllap ka sel aastal suures pildis midagi hullu ei juhtu. Kõik ettevõtted ei peagi ellu jääma ning väikeettevõtluse kadumisest pole lugu, kuna suured ja tugevad võtavad selle turu üle. Igal juhul riigijuhtimises liigse enesekindluse abil imede ootamisest ei saa lõpuks head nahka tulla.

Ei saa öelda, et valitsus antud küsimuses midagi ei teeks ning et kõiki ettevõtteid olekski võimalik päästa, kuid hilinenult saabuvad Euroopa ühed kehvemad kabinetivaikuses välja töötatud toetusmeetmed saadavad ettevõtlusele ühese sõnumi. Saage ise hakkama, sest uppuja päästmine on uppuja enda asi. Sellega lükatakse ühiskondliku hüve saavutamise hind põhjendamatult suures ulatuses piirangutest räsitud ettevõtjate kaela.

Kahjuks ei teki sellist tunnet, et meil oleks selge ja arusaadav kriisipoliitika oma majanduse hoidmiseks. Aasta peale koroonakriisi algust ootaks seda, et piirangud käiksid käsikäes toetusmeetmetega, need oleksid välja töötatud koostöös ettevõtjate esindusorganisatsioonidega ning et meetmeid kommunikeeritaks välja selgelt ja arusaadavalt. Rääkimata siis sellest, et tõepoolest võiksid meetmed olla ka asjakohased ning viperusdeta.

Artikkel avaldati ka 23.03.2021 Äripäevas.