Ideaalses maailmas saadakse laste kasvatamisega hakkama juristide ning kohtu sekkumiseta, kuid paraku ei ela me ideaalses maailmas.
Tihti arvatakse ekslikult, et ainult isad on need kõige suuremad vingerdajad ja elatisraha maksmisest kõrvale hiilijad, kuid meie praktika seda ei kinnita – paljudel juhtudel on lapsed hoopis isa või vanavanemate kasvatada jäänud ning sellisel juhul tuleb lahus elaval emal või mõlemal vanemal lapsele elatist tasuda,“ tõdeb Angela.
Peamised ettekäänded elatise maksmisest kõrvale hiilimisel:
- Elatist ei kasutata lapse hüvanguks;
- Last kasvatava vanema põhjendused ja tõendid lapse kulude kohta on ülepaisutatud ega vasta reaalsusele;
- Lahus elava vanema sissetulek ei võimalda miinimummääras elatise maksmist;
- Last kasvataval vanemal on uus elukaaslane ning pere teenistus pole piisav laste ülalpidamiseks;
- Lahus elava vanema tervis on halb ning seetõttu ei suuda ka lapsele elatist maksta;
- Lahus elaval vanemal ei võimaldata lapsega suhelda.
On eksiarvamus, et kui laps ei nõua endale lahus elavalt vanemalt elatist, siis ei pea laps tulevikus sellist vanemat ka tulevikus näiteks hooldekodu eest tasumisel abistama. Tegelikkus on aga vastupidine ning õigem on elatist nõuda, kuna siis on hiljem võimalik kohtus tõendada, et abivajav lapsevanem ei ole enda ülalpidamiskohustust lapse ees täitnud ajal, mil laps seda väga vajas.
Pikem usutlus Angelaga on loetav ajakirja Pere ja Kodu veebiväljaandes.
