Raputatud hoiu-laenuühistu turg vajab korrastamist

Pankrotistunud Eesti Arengu Hoiu-laenuühistu ja saneerimisel olev Erial Hoiu-laenuühistu on esile toonud mitmed hoiu-laenuühistute sõlmprobleemid. Kahjuks pole tekkinud olukord kuigivõrd üllatuslik, kuna riskid kiirlaenuühistutega seonduvalt on tugevalt õhus olnud juba vähemalt 5 viimast aastat ega pole ka tänaseks kuhugi kadunud. Mida on eelviidatud kaasustest õppida ning kuhu suunas võiks hoiu-laenuühistute turg liikuda, sellest tuleb allolevas arvamusloos juttu.

Esimene õppetund kõigile ühistusse investeerijatele seisneb vajaduses enne hoiustamist teha põhjalik taustakontroll. Juba mõned aastad tagasi kirjutati meedias, et toona 12% aastaintressi pakkunud Eesti Arengu HLÜ juhatuse liikme Maksim Sorokini sõnul saadakse sellist intressi pakkuda tänu seotud isikutele väljastatud laenudele (suur ohumärk!). Ka Eriali hoiu-laenuühistu kohta olid hoiatavad muresignaalid pikalt enne keskkriminaalpolitsei sekkumist üleval. Ühtlasi tasub teada, et näiteks Tallinna hoiu-laenuühistu kaubamärk kuulub Placet Group OÜ-le, mis on Eesti üks suurimaid kiirlaenuandjaid. Muuhulgas oli ka nimetatud äriühingute juhatuses kuni oktoobri keskpaigani üks ja sama isik. Ka Eestihoius HLÜ juhatuse liige on seotud kiirlaenuettevõtte Kreditex AS-iga, kes pakub oma kodulehel ca 50% krediidi kulukuse määraga laene. Need on vaid mõned näited seostest hoiu-laenuühistu ja kiirlaenufirmade vahel.

Olulist teavet annavad majandusaasta aruanded, eriti seotud isikutele väljastatud laene puudutav osa. Aruannete esitamata jätmine pole finantseerimisasutuse puhul kindlasti tavapärane ja peaks kutsuma ettevaatlikkusele. Silmatorkav ohumärk Eesti Arengu HLÜ puhul oli see, et viimase kahe majandusaasta aruanded olid esitamata. Ometigi jätkus ühistu tegevus endises vaimus.

Mida võiks teisiti teha? Ettepanekud tuleviku suhtes

Mõistagi tuleks esimese asjana parandada inimeste teadlikkust hoiu-laenuühistutega seotud riskidest. Nii kurb kui see ka pole, siis on Eesti Arengu HLÜ kaasus tõenäoliselt siinkohal suure töö juba ära teinud. Paraku aga finantsteadlikkuse parandamisest üksinda ei piisa, kuna süsteemseid riske sellega ei likvideeri.

Ühe konkreetse ettepanekuna toon välja, et Eesti Pank võiks hoiu-laenuühistute kohta statistika kogujana võtta suurema rolli adekvaatsete finantsandmete avalikustamisel. Hetkel avaldatakse ainult ühistute koondstatistikat, kuid avalikuks võiks teha jooksvad andmed iga ühistu kohta eraldi. Samuti arvestades juba realiseerunud riske teen ettepaneku, et avaldataks selgelt ja arusaadavalt ühistu poolt seotud isikutele ja tütarettevõtjatele väljastatud laenude osakaal. Just ülemääraseid seotud isikutele väljastatud laene ja huvide konfliktis tegutsemist võib pidada üheks olulisemaks praegu esile kerkinud probleemide allikaks.

Ühtlasi tuleks sahtlist välja võtta ja lõpuni menetleda uus hoiu-laenuühistu seadus, et viia ühistute regulatiivne raamistik vastavusse praktikas tõusetunud probleemidega. Vähemalt mingis ulatuses finantsjärelevalve tundub põhjendatud, et pidurdada skeemimeistrite kirge hoiu-laenuühistute vastu.

Öeldakse küll, et juba täna on ühistutel audiitor, kes raamatupidamist kontrollib. Audiitor ja finantsjärelevalve pole aga kuidagi võrreldavad kategooriad. Isegi kui audiitor avaldab mõne märkuse aruande suhtes, siis see ei takista kuidagi ühistul vanaviisi edasi tegutsemast. Ka Eesti Arengu HLÜ audiitor viitas esimese kolme majandusaasta kohta selgelt ühistule kehtestatud usaldusnormatiivide rikkumisele. Ometi sai ühistu oma majandustegevust segamatult edasi viljeleda. Vaatamata sellele, et viimases kättesaadavas 2019. a aruandes on mustvalgelt kirjas, et seotud isikutele on laenatud üle 14 miljoni euro (!) ehk sisuliselt kogu kaasatud hoiuseportfell, ei tekitanud see miskipärast enam audiitoris kahtlust ja audiitori arvamuses puudus selle kohta märkus.

Hoiustajad tegelikult ei pea oskama aruandeid raamatupidaja tasemel lugeda, samamoodi nagu ei pea nad kahtlema audiitori arvamuses. Hoiustajatel on õigus usaldada, et riik tagab keskkonna, kus raha kaasavad finantseerimisasutused on piisavalt reguleeritud, et keegi reaalselt teostab kontrolli riigi enda kehtestatud nõuete täitmise üle. Lisaks peab üleastumisele järgnema konkreetne tagajärg, lihtsalt info teatavakstegemine ei muuda selles valdkonnas midagi. Selle jaoks ongi vaja sõltumatut järelevalvet, kellel on professionaalsed oskused ja pädevus rikkumised tuvastada ja vajadusel ühistut sanktsioneerida.

Mingil määral on täna riik juba hiljaks jäänud, kuna avalike andmete põhjal võib pidada tõenäoliseks, et ülimalt riskantse ärimudeliga hoiu-laenuühistuid on peale ERIALi ja Eesti Arengu Hoiu-laenuühistu teisigi. Kuritegelik või liiga riskialdis tegevus tuleb küll uurimisorganite hea töö tulemusena lõpuks välja, kuid hoiustaja seisukohalt on siis juba liiga hilja, kuna selleks hetkeks on raha juba osaliselt või tervikuna kadunud. Seega on vaja riske ennetavaid lahendusi. Kas Eesti Arengu Hoiu-laenuühistu oleks saanud endisel kujul tegutseda ja 17 miljonit hoiustajate raha kõrvale panna, kui tegu oleks olnud Finantsinspektsiooni järelevalvesubjektiga? Kindlasti vähemalt mitte nii kaua, kuna hoiustajate rahadega mängitavad skeemid oleksid tükkmaad varem välja tulnud ning kogukahju oleks seeläbi väiksem.

Ühistegevuse printsiipe tuleb uue seaduse puhul kindlasti austada, kuid puhtalt liikme kontrolli teooriasse ja illusioonidesse ei saa kinni jääda. Usk, et ainult liikme enda kontroll on see võluvits ja tagab kuidagigi seda, et manipulatsioone ei toimuks, on ekslik ning praktika seisukohalt asjatundmatu. Seda eriti suuremate hoiu-laenuühistute puhul, kus sotsiaalne kontroll ei saagi olla kuigivõrd tugev. Ühistu juhtorganid sõidavad mis tahes liikme kontrolliõiguse instituudist igal hetkel üle, kui nad seda vaid soovivad. Liikmel pole võrdväärsel tasemel informatsiooni, kapitali kui ka hääleõigust (igal liikmel üks hääl), et oma õigusi konfliktisituatsioonides maksma panna. Sestap saab reaalselt kontrolli teostada ühistuväline regulaator – Eesti puhul Finantsinspektsioon. Küll aga möönan seda, et väikeste maapiirkonnas tegutsevate hoiu-laenuühistute puhul oleks riiklik järelevalve üleliigne ja tarbetult koormav. Järelevalvet on võimalik kehtestada diferentseeritult ja riskipõhiselt, nõnda et piltlikult öeldes hundid oleksid söönud ja lambad terved. Selline idee kajastus ka viimasel 2020.a hoiu-laenuühistu reformiplaanil, mis teatavasti ära jäi. Mõistagi lihtsam on jääda kosmeetiliste paranduste juurde ja loota, et samadesse ämbritesse enam ei kolistada. See on aga riskantsem stsenaarium kui 10 maksehäirega isikule uue kiirlaenu väljastamine.