10 olulist punkti võlaõigusseadusest

2020 aastal abistasid HUGO.legal juristid 2885 inimest võlaõiguse valdkonnaga seoses. HUGO.legal jurist Merike Roosileht toob enda kogemuse ning Riigikohtu lahendite põhjal välja kümme enamlevinud olukorda, kus inimestel seoses Võlaõigusseadusega kõige sagedamini probleeme on tekkinud.

Lepingu vorm

Leping võib olla suuline, kirjalik või notariaalne, kui seadus seda nõuab. Notariaalselt tõestatud peab olema kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping ja kinnisasja omandamise eelleping. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing tühine ja toob kaasa ka kõrvalkokkulepete (broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse. Tühisel tehingul ei ole õiguslikke tagajärgi algusest peale ja tühise tehingu alusel saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele.

Võlatunnistus

Võlatunnistus võib olla konstitutiivne või deklaratiivne. Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) võlaõigusseaduse § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Kui võlakirjal on deklaratiivse võlatunnistuse iseloom, on see kvalifitseeritav laenukohustust tõendava dokumendina, millest tulenevale võlasuhtele on kohaldatavad ka võlaõigusseaduse laenulepingu kohta käivad sätted.

Deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises. Deklaratiivse võlatunnistusega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Sel juhul peab võlgnik kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine.

Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik aga võlast vabanemiseks esitama vastunõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära. Kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja.

Varalise kahju hüvitamine

Varalise kahju hüvitamine puudutab eelkõige otsest varalist kahju, saamata jäänud tulu ja otsest varalist kahju, mis hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise. Siia kuuluvad ka kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kahjuhüvitis peab olema nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi. Üksnes juhul, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Asja on kahjustatud ka siis, kui ajal, mil omanik on valdusest ebaseaduslikult ilma jäetud, asja väärtus kasutamise või vananemise tõttu väheneb.

Mittevaralise kahju hüvitamine

Mittevaralise kahju hüvitamine hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Saab nõuda isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise korral. Näiteks meditsiini valdkonnas – kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile lepingurikkumisega tekitatud kahju eest, peab ta patsiendile kahju hüvitama. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada VÕS §-s 127 sätestatud üldiste põhimõtetega. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud, lepingut on rikutud süüliselt, patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju;