10 olulist punkti võlaõigusseadusest

2020 aastal abistasid HUGO.legal juristid 2885 inimest võlaõiguse valdkonnaga seoses. HUGO.legal jurist Merike Roosileht toob enda kogemuse ning Riigikohtu lahendite põhjal välja kümme enamlevinud olukorda, kus inimestel seoses Võlaõigusseadusega kõige sagedamini probleeme on tekkinud.

Lepingu vorm

Leping võib olla suuline, kirjalik või notariaalne, kui seadus seda nõuab. Notariaalselt tõestatud peab olema kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping ja kinnisasja omandamise eelleping. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing tühine ja toob kaasa ka kõrvalkokkulepete (broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse. Tühisel tehingul ei ole õiguslikke tagajärgi algusest peale ja tühise tehingu alusel saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele.

Võlatunnistus

Võlatunnistus võib olla konstitutiivne või deklaratiivne. Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) võlaõigusseaduse § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Kui võlakirjal on deklaratiivse võlatunnistuse iseloom, on see kvalifitseeritav laenukohustust tõendava dokumendina, millest tulenevale võlasuhtele on kohaldatavad ka võlaõigusseaduse laenulepingu kohta käivad sätted.

Deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises. Deklaratiivse võlatunnistusega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Sel juhul peab võlgnik kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine.

Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik aga võlast vabanemiseks esitama vastunõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära. Kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja.

Varalise kahju hüvitamine

Varalise kahju hüvitamine puudutab eelkõige otsest varalist kahju, saamata jäänud tulu ja otsest varalist kahju, mis hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise. Siia kuuluvad ka kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kahjuhüvitis peab olema nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi. Üksnes juhul, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Asja on kahjustatud ka siis, kui ajal, mil omanik on valdusest ebaseaduslikult ilma jäetud, asja väärtus kasutamise või vananemise tõttu väheneb.

Mittevaralise kahju hüvitamine

Mittevaralise kahju hüvitamine hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Saab nõuda isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise korral. Näiteks meditsiini valdkonnas – kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile lepingurikkumisega tekitatud kahju eest, peab ta patsiendile kahju hüvitama. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada VÕS §-s 127 sätestatud üldiste põhimõtetega. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud, lepingut on rikutud süüliselt, patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju; rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos; · mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga; mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav. Juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile lepingurikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest, peab ta maksma rahalist hüvitist. Üldreegli kohaselt on patsiendi kohustus tõendada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o eelkõige lepingu rikkumist (eelkõige diagnoosi- ja raviviga) ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel.

Käendus

Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. Käendaja saab kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa.

Käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks: Esiteks saab ta kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue (mida saab samuti tasaarvestada). Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada. Kui võlausaldaja ei teavita käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekib teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ja tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal. Nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu.

Leppetrahv

Leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: poolte vahel on kehtiv leping; võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud; võlgnik vastutab rikkumise eest; võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud. Kõigi nende asjaolude tõendamise koormis on võlausaldajal. Üldiselt aegub leppetrahvinõue nagu teisedki tehingulised nõuded kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest.

Viivis

Kui pole kokku lepitud viivise määras, siis kohaldub seadusjärgne viivis (praegu 8% aastas, 0,022% päevas). Viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Riigikohtu praktika kohaselt on tarbija puhul tühine viivise määr, mis ületab seadusjärgset viivise määra kolmekordselt (üle 0,066%).

Müügileping

Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused: · müüdud asi ei vasta lepingutingimustele; puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale; puudus ei tulenenud ostjast; ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma; sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda. Seda, et müüdud asi ei vasta ostjale üleandmisel lepingutingimustele, peab tõendama ostja. Lepingust saab taganeda, kui on tegemist olulise lepingurikkumisega. Taganemisavaldus peab olema tehtud mõistliku aja jooksul pärast lepingurikkumisest teadasaamist.

Kui müügiese ostetakse elukohaks, tuleb müüjal arvestada, et müügiese peab eelduslikult vastama elementaarsetele elamistingimustele ja kui müügiese eeltoodule ei vasta, on tegemist eelduslikult lepingueseme puudusega ja müüja saab oma vastutuse selle eest välistada üldjuhul üksnes siis, kui ta on puuduse enne müügilepingu sõlmimist ostjale avaldanud. Müüja vastutab müügieseme puuduste eest ka juhul, kui ta neist puudustest ei teadnud ega pidanudki teadma. Ausal müüjal on oma vastutuse välistamiseks parim viis lisada müügilepingusse punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt müügiesemel on. Eristada tuleb asja tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi ja varjatud puudusi. Varjatud puudusteks on lepingutingimustele mittevastavused, mida ostja ei võinud avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Sealjuures saab asjaolust, et võimalikule puudusele viitas spetsialist, järeldada, et tegemist oli varjatud puudusega. Et ostjal oleks õigus tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele, on ostjal kohustus müüjat puudustest teavitada.

Kinkeleping

Kinkija saab kinkelepingust taganeda kingisaaja „jämeda tänamatuse“ tõttu ja “jäme tänamatus” peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes ja see saab avalduda üldjuhul kingisaaja (mitte tema lähedase) käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. “Jäme tänamatus” on hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Kinkijale lähedasele isikule kehavigastuse tekitamist või sellega ähvardamist võib pidada kinkelepingust taganemist õigustavaks asjaoluks.

Laenuleping ja tarbijakrediit

Tarbijakrediidilepingutele kohaldub vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiandja põhikohustuse sisuks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ja mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis.  Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Kehtiva seaduse järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel.

Võlaõigusseadus (VÕS) on tervenisti leitav siit: https://www.riigiteataja.ee/akt/961235

2020. aastal abistasid HUGO.legal juristid kokku 12 400 inimest. Kõige rohkem vajati juristi abi perekonnaõigusega (4485 inimest) ja võlaõigusega seoses (2885 inimest).

HUGO.legal pakub jätkuvalt koostöös Justiitsministeeriumiga tasuta õigusabi. Otsi täpsemat infot tasuta õigusabi kohta aadressilt www.hugo.legal/tasuta-oigusabi