ERKI PISUKE ⟩ Hoiu-laenuühistute ühistupangaks muutmisele on paremaid alternatiive

• Riik soovib muuta hoiu-laenuühistud pankadeks, hoiu-laenuühistud on omakorda sellele vastu.
• Paarimiljonilise bilansimahuga kohalikult juhitud ühistu ei kujuta endast mingit olulist ohtu.
• Suuremate hoiu-laenuühistute puhul pole kahtlust selles, et finantsjärelevalve on vajalik.

Riigi ja hoiu-laenuühistute vahel tekkinud ummikseisu lahendamist tuleks alustada tasakaalukamast ja realistlikumast reguleerimismehhanismist ning ühistupanga tegevusloa asemel kehtestada hoiu-laenuühistu tegevusluba, kirjutab jurist ja ettevõtja Erki Pisuke.

Ameerika hoiu-laenuühistutes praktikal olles küsiti mult tihti, kuidas on Eestis lood hoiu-laenuühistute üle tehtava finantsjärelevalvega. Kui ütlesin, et see puudub, siis tegid kõik suured silmad ja naljatasid, et nad sooviksid sama.

Mõistagi ei armasta ükski järelevalve all olev isik piiritult ühtegi finantsjärelevalveasutust. Kellelegi oma tegevusest aru anda on koormav, tüütu ja ressursimahukas tegevus.

Olen korduvalt olnud erinevate finantsinspektsiooni väljastatavate tegevuslubade taotlemise juures algusest kuni lõpuni ja võin öelda, et ka lubade taotlemine pole meelakkumine. See nõuab suures koguses dokumentide valmistamist, tohutul hulgal küsimustele vastamist ja ka reaalses elus kogu kirjapandu järgimist.

Tinglikult võiks öelda, et krediidiasutuse luba on finantsinspektsiooni poolt väljastatavatest tegevuslubadest kõige kangem.

Tänane riigi plaan on lubada tulevikus hoiu-laenuühistutel tegutseda ainult ühistupankadena ehk krediidiasutustena.

Tinglikult võiks öelda, et krediidiasutuse luba on finantsinspektsiooni poolt väljastatavatest tegevuslubadest kõige kangem. Mäletatavasti Tallinna Ühistupangale seda luba ei antudki, kuna polnud võimalik veenduda panga omanike (Tallinna linna) usaldusväärsuses.

Siit edasi mõeldes – Euroopa Liidu liikmesriigi krediidiasutuse tegevusluba ei anta, andestage mulle see väljendus, igale külapangale. Eriti arvestades meie lähiajaloo negatiivset finantssektori kogemust, mistõttu võib arvata, et pigem ollakse uute turule sisenejate suhtes ettevaatlik.

Ma ei tea pankureid, kes ütleksid, et neile väga meeldib järelevalve all olla. Aga see, et asi pole meeldiv, ei tähenda, et ta pole vajalik. See, et asi pole täiuslik ja kõiki muresid korraga ei lahenda, ei tähenda, et sel ei oleks positiivset mõju ja seda ei peaks tegema. Jah, pangad ebaõnnestuvad ka järelevalve all olles, aga küsimus on selles, et ilma tõhusa järelevalveta oleks olukord tunduvalt hullem.

Maapiirkonnas pikalt tegutsenud pisikesi, aga kohalikele äärmiselt olulisi hoiu-laenühistuid lihtsalt ei saa panna ühte patta riskialtite kiirlaenuühistutega.

Praegune ummikseis, kus riik soovib tingimata muuta hoiu-laenuühistud pankadeks ja hoiu-laenuühistud on omakorda pea kõigele vastu, on aga lahendatav.

Esiteks võiks seadusloomes lähtuda riskipõhisusest ning esimese asjana jätta igasugusest karmist regulatsioonikahvlist välja väikesed maapiirkondades tegutsevad ühistud, kellest enamik on probleemideta tegutsenud juba pea 30 aastat.

Paarimiljonilise bilansimahuga kohalikult juhitud ühistu ei kujuta endast mingit olulist ohtu hoiustajatele ega finantssüsteemile ning ei peaks oma tegevust seetõttu lõpetama, et suuremate ühistute riskiisu on märksa suurem ning need riskid on viimasel ajal praktikas ka realiseerunud.

Ei saa nõustuda eelnõu koostajatega, et ühistule künnise sätestamine oleks mõnevõrra kunstlik ning selliselt oleks jätkuvalt küsitav nõuete täitmise tagamine. Erandite tegemine on tavapärane praktika ning kui lähtuda puhtalt riskidest ja proportsionaalsusest, siis oleks väiksemate ühistute järelevalve alt välistamine igas mõttes õigustatud.

Maapiirkonnas pikalt tegutsenud pisikesi, aga kohalikele äärmiselt olulisi hoiu-laenühistuid lihtsalt ei saa panna ühte patta riskialtite kiirlaenuühistutega. Seetõttu oleks mõistlik välistada alla viie miljoni euro suuruse bilansimahuga hoiu-laenuühistud järelevalvekohustusest, kuna nemad pole osa probleemist ega ka lahendusest.

Omaette küsimus on, kas HLÜsid peaks hakkama käsitlema panga ehk krediidiasutusena või saaks nende üle riiklikku järelevalvet teha ka hoiu-laenuühistuna.

Teiseks pole suuremate ühistute puhul täna enam kahtlust selles, et finantsjärelevalve on vajalik. Maailma praktikas on see pigem erakordne, et avalikkuselt võib raha kaasata järelevalvesubjektiks mitteolev isik. Igal pool arenenud läänemaailmas on hoiu-laenuühistud ühel või teisel kujul järelevalvatavad.

Praktilist vajadust ühistute järelevalve kehtestada on näidanud nii Eriali kui ka Eesti Arengu HLÜ kaasused. Keegi aga ei tea täna, kui palju taolisi probleemseid ühistuid veel praegugi edasi tegutseb ja pahaaimamatutelt inimestelt raha kaasab. Seetõttu on operatiivne teemaga edasiliikumine vältimatult vajalik ning rahandusministeeriumi tuleb tunnustada selle eest, et ta soovib pikalt vindunud teemat edasi viia.

Omaette küsimus on, kas HLÜsid peaks hakkama käsitlema panga ehk krediidiasutusena või saaks nende üle riiklikku järelevalvet teha ka hoiu-laenuühistuna. Käesoleva loo autor leiab, et sobivaim tee oleks hoiu-laenuühistu tegevusloa sisseseadmine, mis võiks oma raskusastmelt olla midagi makseasutuse ja krediidiasutuse tegevusloa vahepealset.

Vaatame siinkohal veel kord USA näidet. Väliselt on Ameerika ühistute puhul tõesti tegu justkui pankadega. USA mastaap on mõistagi teine, sealne suurim ühistu ületab oma bilansimahult mitmekordselt Eestis tegutsevate pankade varade mahu. Siiski saab nende reguleerimispõhimõtteid lähemalt vaadelda.

Nimelt hoitakse Ameerikas traditsiooniliste pankade ja hoiu-laenuühistute järelevalve lahus. Kõik hoiu-laenuühistud on küll järelevalve all, kas üleriiklikult või osariigi tasandil, kuid siiski pankadega erineval õiguslikul alusel ja ka erinevate asutuse poolt. Ühistutele on tehtud ka mitmeid soodsaid maksuerandeid. Neil on nende oma spetsiifikat tundvad järelevalveasutused, vägagi kompetentsed erialaliidud ja tugev tugivõrgustik.

Meil puudub praegu HLÜde üle järelevalvamise praktika ja ehk ka seetõttu üritatakse minna lihtsama vastupanu teed, kuna krediidiasutuse üle järelevalve tegemine on finantsinspektsioonile selge. Aga hoiu-laenuühistute põhist järelevalvepraktikat saab tekitada ning selline tegevus oleks ka mõistlik, kui on soov sektorit tasakaalukalt edasi arendada.

Tõenäoliselt ei vaja eraldiseisva hoiu-laenuühistu tegevusloa kehtestamine väga olulist lisaressurssi ja esialgu peaks hakkama saama paari uue valdkonnale spetsialiseeruva töötaja palkamisega. Krediidiasutuse tegevusloa kohustus võiks rakenduda alles siis, kui hoiu-laenuühistu bilansimaht on suurem kui 100 miljonit eurot.

Hoiu-laenuühistud võiksid Eestis edasi kestma jääda. Seda eriti praegu aktuaalseks muutunud pankade hiigelkasumite kontekstis. Õigesti juhituna ja ka järelevalvatuna on hoiu-laenuühistud finantssüsteemi tugevus.

Arvamuslugu ilmus esmakordselt 8. märtsi Postimehes.