Ähvardamine – kuritegu või karistamatu sapipritsimine?

Erinevad ähvardamise juhtumid on viimastel nädalatel palju meediakaja saanud – alates arstidest, prokuröridest ja poliitikutest ning lõpetades soovimatuid lähenemiskatseid tõrjunud neidudega sotsiaalmeedias. Tegemist tundub olevat justkui tõusva “trendiga”, kui nii kahetsusväärset käitumist nõnda saab nimetada.

Oma rolli ähvarduste temaatika nähtavusel mängib kindlasti digitaalsete kanalite levik. Ühest küljest lokkab veebiavaruses karistamatuse tunne, teisalt jääb virtuaalsest ähvardusest maha selge jälg, millega abi otsimiseks politseisse pöörduda. Üks USAs läbi viidud uuring näitab, et ligi viiendik ameeriklastest on kogenud tõsist internetiahistamist, s.o vägivallaga ähvardamist, pikaajalist ahistamist ning jälitamist.

Käesolevas artiklis räägime, millal on ähvardamine karistatav ja kas muudel juhtudel ongi tegemist karistamatu sõna- ning käitusmivabadusega.

Ähvardamine on kuritegu selgelt piiritletud juhtudel

Ähvardamine on Eestis kuritegu, mille eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Sealjuures on ähvardamise koosseis karistusseadustiku §-s 120 väga selgelt piiritletud järgmiste tingimustega:

• ähvardatakse tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ning
• on alust karta ähvarduse täideviimist.

Kriminaalmenetluse alustamine on kahtlustatava õiguste suhtes suur riive ja seda kaalutakse alati hoolikalt. Lisaks on palju tingimusi, millele ähvardus vastama peab, et seda saaks tõsiselt võtta. Seetõttu võib õiguskaugel inimesel jääda mulje, et ähvardamine on karistamatu tegevus, mille osas midagi ette võtta pole võimalik ega mõtetki. 

• Ähvardus peab väljendama kavatsust justnimelt tappa, tervist kahjustada või kahjustada olulises ulatuses vara. Olulise kahju alampiiriks on seaduse järgi selgelt sätestatud 4000 eurot, ehk vara isiklik olulisus ei mängi siin mingit rolli. Näiteks emotsionaalselt või eluliselt väärtuslik, ent objektiivselt väheväärtuslik auto ei pruugi selle piiri sisse mahtuda.
• Ähvardamine peab olema veenev, s.t kannatanul peab olema alust karta ähvarduste täideviimist. Üldjuhul peab oht olema veenev ka keskmisele kõrvalseisjale – näiteks annab kartuseks aluse ähvardaja varasem vägivaldne käitumine.
• Ähvardatud kahju tekitamine peab olema ähvardaja võimuses – näiteks vangi panekuga ähvardamine enamasti keskmise ähvardaja suvast ei sõltu ning seetõttu tõsiseltvõetav olla ei saa.
• Ähvardamine peab olema selgelt mõistetav. Tavaliselt toimub ähvardamine suuliselt või kirjalikult, aga võib toimuda ka teona. Näiteks riigikohus on leidnud, et noa kõrile asetamisest võib tapmisähvardust ühemõtteliselt järeldada. Samas ei pruugi ähvardusena kvalifitseeruda umbisikulised ning ebamäärased lausekatked (stiilis “sind tuleks…”) või kolmandate isikute kaudu kuuldud sarnased väljaütlemised.
• Ähvardamine peab tekitama vahetut hirmu, ehk mitu kuud hiljem tekkinud pelgus ähvardamise koosseisu enam ei täida. Samuti peab kartust väljendama ohvri käitumine – kui kannatanu ei blokeeri ähvardaja kontot või telefoninumbrit, võib sellest järeldada, et tegelikult ei mõjunud ähvardus tõsiseltvõetavalt.

Seega kui tegemist on üldist laadi mõtlematute sõnade või käitumisega, mille tõsiseltvõetavusele ei viita ei ähvardaja varasem käitumine ega kannatanu reaktsioon, on pigem tegemist ohvri häirimise, kui kriminaalse ähvardamisega.

Mis siis, kui ähvardatakse näiteks vägistamisega

2015. aastal sai palju meediakajastust 12-aastase tüdruku seksuaalrünnak, kus poisid pääsesid vägistamissüüst. Samal ajal valmistati ette ka Istanbuli konventsiooni rakendamist, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamist ning tõkestamist.

See käivitas ühiskonnas laiema diskussiooni, kas näiteks vägistamisega ähvardamine on senise ähvardamise koosseisuga kaetud ning millistel tingimustel. Mõned õigusteadlased pidasid seda vaimse tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamiseks ning leidsid, et vajadusel saab olemasoleva regulatsiooni alusel menetlust alustada küll. Teised pidasid taolist seost liiga tõlgenduslikuks ning nägid vajadust vastav säte sõnaselgelt seadustesse lisada.

2017. aastal päädis analüüs karistusseadustiku muudatustega, kus muuhulgas kriminaliseeriti ahistav jälitamine. Ahistava jälitamisega on tegemist juhul, kui teine inimene (lähedane, tuttav või täiesti võõras) kannatanu tahte vastaselt korduvalt, järjepidevalt või pikka aega kannatanut jälitab, jälgib või muul viisil temaga kontakti otsib, mille tulemusel kannatu tunneb hirmu, alandust või on muul moel oluliselt häiritud. Teo eest määratav võimalik karistus on samas määras ähvardamisega, ehk rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus.

Antud juhul on oluline, et tegevus oleks korduv ning tahtevastane, sealjuures peab tegevuse soovimatust ka selgelt väljendama. Näiteks korduv soovimatu kontaktiotsimine sotsiaalmeedias, mille vahele võivad olla pikitud ebamäärased ähvardused või viited jälgimisele, ei pruugi olla piisav ähvarduse koosseisu täitmiseks, ent kvalifitseeruda ahistavaks jälitamiseks.

Ohvri vahetu hirmutunne pole sel puhul samuti kohustuslik element, küll peab käitumine mõjuma vähemalt oluliselt häirivalt ja jätkuma ka siis, kui ohver on selgelt palunud see lõpetada. See annab võimaluse tegeleda sotsiaalseid norme ületava pealtükkiva käitumisega, mis sarnaneb mitmete muude kuritegudega, ent selge koosseisu alla siiski ei mahu.

Kuidas käituda ähvardamise korral

Ähvardamise ohvriks sattudes pole muidugi kannatanu asi hakata anlaüüsima, kas ning millise koosseisu alla häiriv käitumine liigituda võiks. Juba politseisse pöördumine iseenesest näitab, et inimene on end piisavalt häirituna tundnud ning ohtu tõsiselt võtnud.

Seega kui satud ähvardamise ohvriks: 

• Pöördu politseisse. Kui tunned ohtu oma elule ja tervisele, tasub igal juhul pöörduda politseisse, kes kontrollib asjaolusid ka juhul, kui kriminaalmenetlust ei alustata.
• Väljenda selgelt oma soovi, et ähvardaja häiriva käitumise lõpetaks.
• Kui ähvardamine on toimunud sotsiaalmeedias või telefonis, blokeeri võimalusel ähvardaja konto.
• Salvesta kõik asjassepuutuvad kirjavahetused, sõnumid ja materjalid.