Erki Pisuke: massihagide edukuse võti seisneb rahastuses

Kevadine Apotheka 700 000 kliendi andmeleke tõstatas taaskord küsimuse tarbijate kollektiivse esindamise vajadusest. Andmelekkele järgnenud meediakajastustes käisid läbi mitmete juristide hinnangud, et kannatanutel võib küll kahjunõue olla, kuid selle sissenõudmine ei tasu end suure tõenäosusega ära. Seda põhjusel, et potentsiaalsed hüvitised on võrreldes õigusabile kuluva summaga väikesed.

Mäletame ka AS-i Tallinna Vee kaasust, mille puhul kliendid maksid aastaid suuremat tasu tariifi alusel, mis polnud seadusega sätestatud viisil kooskõlastatud. Enamus klientide nõuded enammakstud summade tagastamiseks jäidki esitamata ning raha veefirmale.

Eestis tegutsevad suurkorporatsioonid saavad ennast tarbijatele tekitatud kahjude osas tunda üsnagi turvaliselt. Neid kliente, kes tahaksid ja jaksaksid palju suurema rahakotiga vastasega kohtuvaidlust pidada, praktiliselt polegi.

Peatselt on olukord seonduvalt riigikogus menetluses oleva kollektiivse esindushagi eelnõuga 334SE muutumas. Nimetatud eelnõu loob Eestisse kollektiivse esindushagi ehk rahvakeeli massihagi esitamise võimaluse. Kuigi eelnõu on alles esimesel lugemisel ja tõenäoliselt veel muutub, saab juba nüüd esile tõsta massihagi eduks vajalikud võtmeaspektid.

Kes saavad hakata nõudeid esitama?

Eelnõu järgi saavad massihagisid kohtusse anda tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet, finantsinspektsioon ning andmekaitse inspektsioon. Kuid praktikas kõige olulisemaks võib osutuda võimalus esitada massihagisid eelnõu kriteeriumitele vastavate eraõiguslike juriidiliste isikute poolt.

Pean viimast kõige olulisemaks, sest pole näha, et riiklikud asutused oleksid iseseisvalt motiveeritud või piisavalt rahastatud taolisi nõudeid kohtusse esitama. Näiteid selle väite illustreerimiseks ei pea kaugelt otsima. Hiljuti kulus andmekaitse inspektsioonil Ida-Tallinna keskhaigla patsiendikaartide laokile jätmise kaasuses tervelt aasta ainuüksi trahviotsuseni jõudmiseni, mistõttu asi kohtus ka lõppastmes aegus.

Seega pole eluliselt kuidagi usutav, et uue suure andmelekke korral suudaks ja tahaks AKI vedada massihagi esitamist, mis oma olemuselt on märksa komplitseeritum ülesanne.

Seetõttu võib eeldada, et just nimelt pädevaks üksuseks tunnistatud eraõiguslikud juriidilised võiksid hakata massihagi potentsiaali maksimaalselt rakendama. Saksamaa näitel on erialakirjanduses välja toodud, et massihagide menetlemise efektiivsus sõltub üldiselt paljuski sellest, kuidas on reguleeritud ja kättesaadav piisav rahastamine. Seega on rahastamise aspekt esmatähtis, et massihagi võiks üldsegi praktikas realiseeruma hakata.

Turu väiksus kahandab edulootust

Oluline on ka arvestada, et massihagide puhul ei räägi me üksnes menetluskuludest kohtus, vaid ka nõuete kogumisega seotud kuludest. Tuhandete nõuete kogumine eeldab nii infotehnoloogilist võimekust, automatiseeritud protsesse kui ka investeeringuid teavitustegevustesse. Teisisõnu tekivad täiendavad kulud, mis peaksid samuti olema õigusrikkuja poolt hüvitatavad, kuid finantseerija poolt esialgu kinnimakstavad.

Kui kriitik siinkohal peaks küsima, kas võimalikult laia ringi tarbijate kaasamine polegi eesmärk omaette, siis tuleks endale meenutada massihagi regulatsiooni loomise algpõhjust. Asja eesmärk olekski massihagiga õigusrikkuja vastutusele võtmine ning tekitatud kahju tarbijale hüvitamine. Asjast puudutatud tarbijate teavitamine ning koondamine on seega osa protsessist, mida eelnõu koostajad ei tohiks unustada.

Eelnõu koostajatel tuleb arvestada ka Eesti väiksust ning paiknemist Ida-Euroopas. Just see viimane asjaolu seondub praeguse julgeolekuolukorra ja rahvusvaheliste tihtilugu USA või Ühendkuningriigi päritolu fondide vähese valmidusega siinsesse regiooni investeerida. Turu väiksus omakorda kahandab omakorda meie edulootust rahastusele.

Oletame, et lahvatab uus skandaal näiteks seoses Teslaga põhjusel, autoostjatele öeldakse, et elektriauto läbisõit ühe laadimiskorraga on 500 kilomeetrit, aga tegelikkuses on see läbivalt 150 kilomeetrit väiksem. Eesti registris on Tesla autosid umbes tuhat, Taanis seevastu 50 000. Seega tähendab väikeriigiks olemine ka seda, et kaasusest puudutatud isikute ring on ja jääb alati väga piiratuks. See ei pruugi tihtilugu täita isegi fondide minimaalse investeeringu kriteeriumit.

Seetõttu tuleks eelnõu rakendamisel jätta rahastamise pool direktiiviga lubatu piires maksimaalselt paindlikuks, et üldsegi mingid eeldused reaalse rahastuse tekkeks luua. Täiendavaid siseriiklike barjääre rahastusele ei tohiks mingil juhul kehtestada.

Üks eelnevalt kirjeldatud põhimõtet riivav aspekt puudutab näiteks maksimaalselt tulu, mida rahastajad tohivad saada. Hetkel on eelnõus sätestatud, et rahastaja tohib saada maksimaalselt 30 protsenti väljamõistetavast hüvitisest. Olgu öeldud, et säärane piirang ei tulene direktiivist ning on oma olemuselt põhjendamatult piirav.

Loomulikult tahab rahastaja saada oma võetud riski eest tulu. Ei tohi unustada, et finantseerija võib menetlusse finantseerida sadu tuhandeid ning isegi miljoneid eurosid olukorras, kus täpne tulemus pole kunagi enne jõustunud kohtuotsust ette teada. Seega ei tasu luua illusioone, et rahastamine peaks olema mittetulunduslik või siis tarbijate enda poolt kuidagi rahastatav.

Mõistagi peab tarbija saama lõviosa hüvitisest, kuid eriti väikeriigi puhul, kus puudutatud isikute ring on juba eos väga piiratud, tuleks vältida sääraste lisapiirangute kehtestamist ning jätta olukord turu reguleerida.

Arvestada tuleb õigusabikulude finantseerimise loogikaga ning sellega, et massihagi saab realiseeruda üksnes siis, kui on osapool, kes kõik kulud esialgu enda kanda võtab. Vastasel korral tekib Eesti õigusesse küll teoreetiline võimalus massihagi esitamiseks, aga praktikas see kasutusse ei jõua.

Käesolev arvamuslugu on avaldatud 30.07.2024 ERR arvamusrubriigis: https://www.err.ee/1609411177/erki-pisuke-massihagide-edukuse-voti-seisneb-rahastuses