november 14, 2022

Erki Pisuke: juristieksam ei ole lahendus õigushariduse probleemidele

Juristieksami kehtestamisega tõmmatakse paratamatult õigusteenuste pakkumist koomale, mis omakorda mõjutab negatiivselt teenuse kättesaadavust ennast, kirjutab ERR’i arvamusportaalis HUGO.legal kaasasutaja Erki Pisuke.

Mind ajendas kirjutama avalik diskussioon juristieksami vajalikkuse üle ning täpsemalt ERR-i intervjuu riigikohtu esimehe Villu Kõvega. Kuivõrd juristieksami temaatika kaudu soovitakse ümber kujundada õigusturu toimimine, siis soovin panustada diskussiooni veidi teistsuguse perspektiivi alt, võttes aluseks riigikohtu esimehe mõned seisukohad ning neile heatahtlikult oponeerides.

Õigusharidusest

Villu Kõve toob välja, et õigusõppe tase pole kiita ja järjest rohkem tundub nappivat kvalifitseeritud juriste. Kui probleem on õigushariduses kui sellises, siis jääb arusaamatuks, kuidas on ühe juristieksamiga võimalik lahendada hoopis varasemas faasis tekkivaid probleeme. Kui arvame, et juristieksam on suuteline tasa tegema haridussüsteemi puudujäägid, siis paneme ühele eksamile küll ebarealistlikult suured ootused.

Kuigi riigikohtu esimees viitab justkui kogu juristieksami üle käiv kommunikatsioon on läinud kiiva vale rõhuasetuse tõttu – rõhk on nimelt pandud standardite ühtlustamise asemel õigushariduse kehvale õpetamistasemele –, siis muudest vastustest paistab just nimelt, et haridus just ongi see põhiline murekoht.

Veelkord, kui mure on hariduses, siis tuleb tegeleda haridustasandi parandamisega. Pärast ülikooli on tagajärg juba käes ning ükskõik kui palju me selle tagajärjega tegeleks ja sooviks seda ümber kujundada, siis probleemi põhjust see olematuks ei tee.

Veel toob Kõve välja, et Eesti kohtutes on päris palju ebaprofessionaalseid esindajaid ja et neid signaale tuleb kohtust praktiliselt iga päev. Selliseid juriste pidavat olema kümneid kui mitte sadu.

Samal ajal räägib juristieksami regulatsiooni väljatöötamise kavatsus (VTK), et kohtus on pidevalt lepingulise esindajana toimetavaid magistrikraadiga juriste, kes ei ole advokatuuri liikmed, kokku umbes 200. Kas riigikohtu esimees väidab, et sisuliselt enamus mitteadvokaatidest juriste on ebapädevad?

Selline seisukoht ei käi kokku VTK enda lähtealustega, mille kohaselt on probleemsete juristide sihtrühma suurus umbes 20 juristi (vt eelnõu VTK kohtuesinduse kvaliteediprobleemide lahendamiseks p 11.1.2.). Oluline on märkida, et umbes pooltel juhtudest on probleem hoopiski ebapiisavas eesti keele oskuses, eriti Ida-Virumaal tegutsevate esindajate suhtes (eelnõu VTK lk 2).

Ühtlasi tuuakse samas dokumendis välja, et kohtunikelt saadud tagasiside valguses on advokatuuriväliste lepinguliste esindajate töö kvaliteet kõikuv, kuid enamus esindajatest saavad kohtus esindamisega hakkama. Seega VTK koostamise käigus kogutud andmed ise ei toeta kuidagi seisukohta, et mitteadvokaadist lepinguliste esindajate puhul oleks praktikas mastaapses ulatuses probleem.

Ometigi tahetakse nende probleemsete enamasti eesti keelt piisavalt mittekõnelevate juristide pärast oluliselt ümber kujundada kogu sektori toimimine. Seda olukorras, kus kohtutel on võimalik ebapädev ja puudulike teadmistega jurist juba praegu kehtivate menetlusnormide alusel menetlusest kõrvaldada. Kuna probleemsed lepingulised esindajad on tõenäoliselt kohtule suuresti teada, siis on kohtutel olemas vahend ilmselgelt ebakompetentsest esindajast tuleneva olukorra lahendamiseks nende menetlusest eemaldamise kaudu.

Õigusabi kättesaadavusest

Kogu standardite ühtlustamise ja väidetava kehva õigusõppe taustal on avalikus diskussioonis varju jäänud küsimus, kuidas mõjutab juristieksami kehtestamine õigusabi kättesaadavust, eelkõige õigusteenuse hinda.

Kahju on lugeda, et ka riigikohtu esimees näikse omavat arvamust, justkui tähendaks juristi väiksem tunnitasu, et abivajaja saab kehvema teenuse. Kõve toob välja, et advokaadist madalama tunnitasuga juristi palkamine võib kaasa tuua väga palju halbu asju, kuna keegi ei tea tegelikult, kui palju see inimene teab Eesti õigusest ja palju ta eesti keelt oskab.

Kahtlemata esineb probleemseid juriste, aga samamoodi esineb ka nõrku advokaate, kohtunikke ja mis tahes teiste õigusteaduse magistrikraadi nõudvate elukutsete esindajaid. Selline üldistustase, et mitteadvokaadist ja madalama tunnitasuga juristi puhul saab inimene reeglina kehvema kvaliteedi, pole minu hinnangul põhjendatud. Samamoodi, nagu ei saa väita, et kõrge advokaadi tunnihind ning advokatuuri kuulumine oleks kvaliteedi absoluutseks garandiks.

Jättes hetkel kõrvale selle, kuivõrd põhjendatud ja mõistlik ikkagi on advokaatide 200-300 euro suurune tunnitasu, siis jurist võib tunda advokaadist valdkonda paremini ja tagada inimesele kordades väiksema raha eest parema tulemuse. Eriti kui tegemist on mõne levinuma probleemi lahendamisega. Ka ettevõtte või avaliku teenistuse jurist võib oma valdkonna õigusküsimustes teha silmad ette keskmisele advokaadile.

Seega ei saa väita, et madalama tunnitasuga juristi kaasamine ongi paljudel juhtudel määravaks. Et taolist järeldust teha oleks vaja suuremat kohtupraktika analüüsi, milles võrreldakse objektiivsete parameetrite alusel nii juristide kui ka advokaatide tö